Suhted

Mitte selline tavaline lahkuminek

By  | 

Mõtisklus …

Läksime lahku. Nii ma seda vähemalt nimetan, sest midagi sobivamat ei tule pähe. Me polnud isegi ametlikult paar. Veetsime koos kaheksa toredat kuud ja siis liikusime eraldi eri suundades edasi. Ja see tegi haiget vähemalt sama palju kui tavaline lahkuminek.

Esialgu hakkasime üksteisest kaugenema. Kumbki ei võtnud seda jutuks, võib-olla oli mõlemal hirm millestki kallist ja hinnalisest lahti lasta. See kaugenemine polnud igatahes füüsiline, me kohtusime endiselt tihti ja saime hästi läbi, aga miski tundus olevat järsku kokku kukkunud.

Siis tekkis selline tühi tunne. Teadsin seda. Tundsin seda. Lähenev torm. Tekkis kindel sisemine veendumus, et peagi juhtub midagi ebameeldivat, aga seda ei saa ka ära hoida. Ja tundsin end nii abituna. Tahtsin karjuda „MA VAJAN SIND”, aga miski takistas. Ta ju teab, et armastan teda. Kordamine oleks asja ainult veidi pikendanud, aga ma ei tahtnud seda pikendada natuke, vaid elu lõpuni. Ikka veel tahan. Tõeline armastus ei kao, isegi kui sellest üle saad.

Selles abitus seisundis mõtlesin korduvalt, et miks armastus ei suuda meid koos hoida. Vastust aga ei tulnud ja tühi tunne püsis. Istusime teineteise vastas lauas, kuid vaatasime igale poole mujale kui silma. Mu mõistus tahtis teda üle kuulama hakata, osa minust aga vaidles vastu, et parem oleks lihtsalt südamevaluga leppida. Arvasin, et kui seda suudan, siis leian rahu.

Ma eksisin. Valus pole rahu. Vastused ei võta valu ja murtud südant ära. Nii et ma istusin selles vaikuses edasi ja tundsin end ajutiselt halvatuna.

Ja mida ma oleksingi öelnud? Et armastan sind igavesti? Et ei tahtnud, et meiega nii läheks? Et vajan sind? Et ei suuda ilma sinuta elada ja hingata? Et vajan sind õnnelikuna, eeldusel, et see sind minu kõrvalt ära ei vii?

Usun täiest hingest, et kui armastad kedagi, siis peaksid teda vabaks laskma. Kui ta pole sinu jaoks valmis, siis otsigu end ja leidku, enne kui sinule taas läheneb.

Nii ma lihtsalt istusin ja vaatasin kõikjale peale tema silmade. Vahest ma lihtsalt vajasin seda tunnet, et jään teda igatsema. Vahest oli viga tal minna lasta, suurim viga, mida eales tegime. Või siis oli see lihtsalt lahutamatu osa meie loost.

See pole selline tavaline lahkumineku-lugu. Nii et kuidas sa. Kuidas ma. Jätkan elu teeseldes, et kõik on normaalne?

Sa ilmselt ootasid või lootsid, et see lugu lõppeb siiski positiivselt. Et jääme kokku või liigume graatsiliselt edasi või midagi sinnapoole. Aga – üllatus! – valu ei kao. Sa ei saa sellega leppida. Sa ei saa seda unustada. Sa jätkad kõiges kahtlemist, mis teda ja teid puudutab. Halvematel hetkedel ka süüdistad – teda või ennast või ka mõlemat.

Kindlat viisi armastusest ülesaamiseks pole. See valu tuleb üle elada. Ja selle teadmisega elada, et võid minna lasta, aga mitte unustada. Parim nõuanne, mida saan praegu anda: võta klaas veini. Sul läheb seda vaja.

You must be logged in to post a comment Login